elektron

'n atoom mit de elektronen in 't blaw d'rómhaer

Mofers

Zelfstenjig naamwaord

Lemma

elektron ó /e'læktr̥ɒ̀n/

1. (netuurkónde) 't lichste, elementaer, netuurkundig deilke mit 'n lektrische, negatieve lajing det boete de kaer van 't atoom ligk

Aafbraeking

• e-lek-tron

Aafleijinge

• elektronebuus

Verwantje wäörd

• lektrisseteit, lektronisch
• atoom, lepton, mollekuul, neutron, positron, proton

Verbuging

		inkelvaad		mieëvaad
		radikaal	liaison	radikaal	liaison
nom.	sjrif	elektron		elektrone	elektronen
	IPA	/e'læktr̥ɒ̀n/		/elæk'tr̥ó:nə/	/elæk'tr̥ó:nən/
dim.	sjrif	elektrönke	elektrönken	elektrönkes
	IPA	/e'læktr̥œ̀n̥kə/	/e'læktr̥œ̀n̥kən/	/e'læktr̥œ̀n̥kəs/	/e'læktr̥œ̀n̥kəz/
dat.	sjrif	elektron		elektrone	elektronen
	IPA	/e'læktr̥ɒ̀n/		/elæk'tr̥ó:nə/	/elæk'tr̥ó:nən/

In anger spraoke

Frans: électron m Ieslandjs: rafeind(is:) v Ingels: electron Nederlandjs: elektron ó

Pruus: Eletron ó Spaans: electrón m Zweeds: elektron g