elektron

Van Wiktionary
Naar navigatie springen Naar zoeken springen

'n atoom mit de elektronen in 't blaw d'rómhaer

Mofers[bewirk]

Zelfstenjig naamwaord[bewirk]

Lemma[bewirk]

elektron ó /e'læktr̥ɒ̀n/

  1. 't lichste, elementaer, netuurkundig deilke mit 'n lektrische, negatieve lajing det boete de kaer van 't atoom ligk
Aafbraeking
  • e-lek-tron
Verwantje wäörd

Verbuging[bewirk]

inkelvaad mieëvaad
radikaal liaison radikaal liaison
nom. sjrif elektron elektrone elektronen
IPA /e'læktr̥ɒ̀n/ /elæk'tr̥ó:nə/ /elæk'tr̥ó:nən/
dim. sjrif elektrönke elektrönken elektrönkes
IPA /e'læktr̥œ̀n̥kə/ /e'læktr̥œ̀n̥kən/ /e'læktr̥œ̀n̥kəs/ /e'læktr̥œ̀n̥kəz/
dat. sjrif elektron elektrone elektronen
IPA /e'læktr̥ɒ̀n/ /elæk'tr̥ó:nə/ /elæk'tr̥ó:nən/

In anger spraoke[bewirk]