plekbandj

Van Wiktionary
Naar navigatie springen Naar zoeken springen

plekbandj

Mofers[bewirk]

Zelfstenjig naamwaord[bewirk]

Lemma[bewirk]

plekbandj m /pl̥ægbáɲɟ/

  1. e lintjvörmig, buugbaar matterjaal mit minstes eine plekkerige kantj, waat gebroek wuuert veur dinger mit vas te make
Aafbraeking
  • plek-bandj
Verwantje wäörd
Samestèlling

Verbuging[bewirk]

inkelvaad mieëvaad
radikaal liaison radikaal liaison
nom. sjrif plekbandj plekbenj
IPA /pl̥ægbáɲɟ/ /pl̥ægbæ̀ɲ/
dim. sjrif plekbendje plekbendjen plekbendjes
IPA /pl̥ægbæ̀ɲ̊ce/ /pl̥ægbæ̀ɲ̊cen/ /pl̥ægbæ̀ɲ̊ces/ /pl̥ægbæ̀ɲ̊cez/
dat. sjrif plekbandj plekbenj
IPA /pl̥ægbáɲɟ/ /pl̥ægbæ̀ɲ/

In anger spraoke[bewirk]