Naar inhoud springen

plekbandj

Van Wiktionary

plekbandj

Mofers

[bewirk]

Zelfstenjig naamwaord

[bewirk]

Lemma

[bewirk]

plekbandj m /pl̥ægbáɲɟ/

  1. e lintjvörmig, buugbaar matterjaal mit minstes eine plekkerige kantj, waat gebroek wuuert veur dinger mit vas te make
Aafbraeking
  • plek-bandj
Verwantje wäörd
Samestèlling

Verbuging

[bewirk]
inkelvaad mieëvaad
radikaal liaison radikaal liaison
nom. sjrif plekbandj plekbenj
IPA /pl̥ægbáɲɟ/ /pl̥ægbæ̀ɲ/
dim. sjrif plekbendje plekbendjen plekbendjes
IPA /pl̥ægbæ̀ɲ̊ce/ /pl̥ægbæ̀ɲ̊cen/ /pl̥ægbæ̀ɲ̊ces/ /pl̥ægbæ̀ɲ̊cez/
dat. sjrif plekbandj plekbenj
IPA /pl̥ægbáɲɟ/ /pl̥ægbæ̀ɲ/

In anger spraoke

[bewirk]