beligke

Van Wiktionary
Naar navigatie springen Naar zoeken springen

Mofers[bewirk]

Wirkwaord[bewirk]

Lemma[bewirk]

beligke [iacere] /bə'lɪgʲe/

  1. (óneuvergenkelik) (ajerwèts) veur 'ne langeren tied blieve ligke
  2. (euvergenkelik) (ajerwèts) örges op ligke (veural es passief)
    Waem haet die nuuj bank noe al belaenge?
Aafbraeking
  • be-ligk-e
Samestèlling
Zagswies
  • belaenge/belaege kieës: kieës dae 'ne langeren tied gelaengen haet veur riep te waere

Verveuging[bewirk]

ich doe det veer geer zie deilwaord
radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison
hujigen tied sjrif beligk beligks beligk beligke beligken beligk beligke beligken beligkendj
IPA /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪg̊s/ /bə'lɪgz/ /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bə'lɪgʲeɲɟ/
vergangen tied sjrif belaag
beloog
belaags
beloogs
belaag
beloog
beloge belogen beloog beloge belogen belaenge
belaege
belaengen
belaegen
IPA /bə'lá:x/
/bə'lò:x/
/bə'lá:ɣ/
/bə'lò:ɣ/
/bə'lá:xs/
/bə'lò:xs/
/bə'lá:ɣz/
/bə'lò:ɣz/
/bə'lá:x/
/bə'lò:x/
/bə'lá:ɣ/
/bə'lò:ɣ/
/bə'ló:ɣə/ /bə'ló:ɣən/ /bə'lò:x/ /bə'lò:ɣ/ /bə'ló:ɣə/ /bə'ló:ɣən/ /bə'lɛ́:ŋe/
/bə'lɛ́:ʝe/
/bə'lɛ́:ŋen/
/bə'lɛ́:ʝen/
vergangen tied
(kónjunktief)
sjrif beloog beloogs beloog beloge belogen beloog beloge belogen belaenge
belaege
belaengen
belaegen
IPA /bə'lò:x/ /bə'lò:ɣ/ /bə'lò:xs/ /bə'lò:ɣz/ /bə'lò:x/ /bə'lò:ɣ/ /bə'ló:ɣə/ /bə'ló:ɣən/ /bə'lò:x/ /bə'lò:ɣ/ /bə'ló:ɣə/ /bə'ló:ɣən/ /bə'lɛ́:ŋe/
/bə'lɛ́:ʝe/
/bə'lɛ́:ŋen/
/bə'lɛ́:ʝen/
gebi-jjendje wies sjrif beligk! beligke-v'r beligktj!
beligk!
IPA /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪgʲever/ /bə'lɪg̊ʲc/ /bə'lɪgʲɟ/
/bə'lɪgʲ/
substantivering infinitief gerundium I gerundium II supinum participium
radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison
sjrif beligke beligken beligk ó beligke beligken beligkentaere beligkentaeren beligke beligken
IPA /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bə'lɪt/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bəlɪgʲen̥'tɛ̀:re/ /bəlɪgʲen̥'tɛ̀:ren/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/

In anger spraoke[bewirk]

[1]

Wirkwaord[bewirk]

Lemma[bewirk]

beligke [ponere] /bə'lɪgʲe/

  1. (euvergenkelik) geldj örges aan oetgaeven inne haop det me dao mieë waerd veur trögk krieg
  2. (euvergenkelik) get bedèkke (veural van 'n bótram mit aeteswaar wie bótter, haachelslaag, sjem, kieës of vleis)
  3. (euvergenkelik) 'n stad of 'n vesting aanval
Aafbraeking
  • be-ligk-e
Aafleijinge
Samestèlling

Verveuging[bewirk]

ich doe det veer geer zie deilwaord
radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison
hujigen tied sjrif beligk beligks beligk beligke beligken beligk beligke beligken beligkendj
IPA /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪg̊s/ /bə'lɪgz/ /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bə'lɪgʲeɲɟ/
vergangen tied sjrif belag belags belag belagte belagten belag belagte belagten belag
IPA /bə'lax/ /bə'laɣ/ /bə'laxs/ /bə'laɣz/ /bə'lax/ /bə'laɣ/ /bə'laxtə/ /bə'laxtən/ /bə'lax/ /bə'laɣ/ /bə'laxtə/ /bə'laxtən/ /bə'lax/ /bə'laɣ/
gebi-jjendje wies sjrif beligk! beligke-v'r beligktj!
beligk!
IPA /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪgʲever/ /bə'lɪg̊c/ /bə'lɪgɟ/
/bə'lɪgʲ/
substantivering infinitief gerundium I gerundium II supinum participium
radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison
sjrif beligke beligken beligk ó beligke beligken beligkentaere beligkentaeren beligke beligken
IPA /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bə'lɪgʲ/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/ /bə'lɪgʲen̥'tɛ̀:re/ /bə'lɪgʲen̥'tɛ̀:ren/ /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/

In anger spraoke[bewirk]

[1]

Zelfstenjig naamwaord[bewirk]

Lemma[bewirk]

beligke ó /bə'lɪgʲe/

  1. (gerundium) gerundium II van beligke
Raod

Deze vorm geldj es neutraal spraokgebroek.

De vörm vanne wirkwäörd "beligke (iacere)" en "beligke (ponere)" kómmen hie euverein.

Aafbraeking
  • be-ligk-e

Verbuging[bewirk]

inkelvaad mieëvaad
radikaal liaison radikaal liaison
nom. sjrif beligke beligken
IPA /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/
dim. sjrif
IPA
dat. sjrif beligke beligken
IPA /bə'lɪgʲe/ /bə'lɪgʲen/

Wirkwaord[bewirk]

Neet-lemma[bewirk]

beligke /bə'lɪgʲe/

  1. (neet-lemma) mieëveljigen ieëste-persoeansvorm (veer) innen hujigen tied van beligke
  2. (neet-lemma) mieëveljigen derdje-persoeansvorm (zie) innen hujigen tied van beligke
  3. (neet-lemma) participium van beligke
Raod

De vörm vanne wirkwäörd "beligke (iacere)" en "beligke (ponere)" kómmen hie euverein.

Aafbraeking
  • be-ligk-e