vónk

'ne raenge van vónke [1] bieje smeed

Mofers

Zelfstenjig naamwaord

Lemma

vónk v /vʊ́ŋ̊k/

1. e klei branjendj of glujjendj deil örges van det róndjvluueg

   Dalik springk 'n vónk op 't struue en dan höbs se de póppen aan 't danse.

2. 'n vurige lektrische óntlajing

   Dao sprónge mich zoea de vónken oete maeterkas.

3. (synoniem) anger waord veur mood

   Doe mós get mieë vónk höbben es se det vaerdig wils kriege.

Aafbraeking

• vónk

Aafleijinge

• roeadvónk
• vónkelnuuj, vónkelraenge

Verwantje wäörd

• foenke, spark, vinke, vlam, vónkele, vuur

Verbuging

		inkelvaad		mieëvaad
		radikaal	liaison	radikaal	liaison
nom.	sjrif	vónk		vónke	vónken
	IPA	/vʊ́ŋ̊k/	/vʊ́ŋg/	/vʊ́ŋ̊kə/	/vʊ́ŋ̊kən/
dim.	sjrif	vunkske	vunksken	vunkskes
	IPA	/vǿŋ̊kskə/	/vǿŋ̊kskən/	/vǿŋ̊kskəs/	/vǿŋ̊kskəz/

In anger spraoke

[1]

• Frans: étincelle v
• Ingels: spark
• Nederlandjs: vonk g
• Pruus: Funke m
• Russisch: искра^(ru:) v
• Spaans: chispa v
• Zweeds: gnista g