Naar inhoud springen

tunke

Van Wiktionary

Mofers

[bewirk]

Wirkwaord

[bewirk]

Lemma

[bewirk]

tunke /tǿŋ̊kə/

  1. (koppelwirkwaord) d'n indrök höbbe, door emes zoea waargenómmen of bevónje waere
Aafbraeking
  • tun-ke
Verwantje wäörd
Zagswies
  • Det tunk mich good.
  • Det tóch mich! = Dae stèlligen indrök haw ich ouch! (Det wuuert gezag es emes 'n opmirking maak die taengegestèldj is van waat me zów verwachte.)
  • mich/dich tóch: ich dach, doe dachs
  • örges get van tunke: 'n zeker meining örges euver höbbe, get örges euver dinke
    Waat zów zónne miens ènne daovan tunke?
  • Waat tunk tich/uch! = Zóds toe neet 'ns doon waas te huuers te doon!
    Waat tunk tich waal neet des te zónne groeate moel taenge die bèstemoder dörfs op te zitte!
Kómaaf

Verveuging

[bewirk]
ich doe det veer geer zie deilwaord
radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison
hujigen tied sjrif tunk tunkendj
IPA /tǿŋ̊k/ /tǿŋg/ /tǿŋ̊kəɲɟ/
vergangen tied sjrif tóch getóch
IPA /tʊx/ /tʊɣ/ /ɣə'tʊx/ /ɣə'tʊɣ/
gebi-jjendje wies sjrif tunk! tunktj!
IPA /tǿŋ̊k/ /tǿŋg/ /tǿŋ̊kc/ /tǿŋgɟ/
substantivering infinitief gerundium I gerundium II supinum participium
radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison radikaal liaison
sjrif tunke tunken getunk ó tunke tunken
IPA /tǿŋ̊kə/ /tǿŋ̊kən/ /ɣə'tǿŋ̊k/ /ɣə'tǿŋg/ /tǿŋ̊kə/ /tǿŋ̊kən/

In anger spraoke

[bewirk]

Zelfstenjig naamwaord

[bewirk]

Neet-lemma

[bewirk]

tunke ó /tǿŋ̊kə/

  1. (gerundium) gerundium II van tunke
Raod

Deze vorm (gerundium II taenge I) geldj es (neutraal) spraokgebroek sónger negatieve bieklank.

Aafbraeking
  • tun-ke

Verbuging

[bewirk]
inkelvaad mieëvaad
radikaal liaison radikaal liaison
nom. sjrif tunke tunken
IPA /tǿŋ̊kə/ /tǿŋ̊kən/
dim. sjrif
IPA
dat. sjrif tunke tunken
IPA /tǿŋ̊kə/ /tǿŋ̊kən/


Zelfstenjig naamwaord

[bewirk]

Neet-lemma

[bewirk]

tunke /tø̀n̥kə/

  1. (neet-lemma) vorm innen diminutief van tón
Aafbraeking
  • tun-ke

Zelfstenjig naamwaord

[bewirk]

Neet-lemma

[bewirk]

tunke /tǿŋ̊kə/

  1. (neet-lemma) mieëvaadsvorm van tunk
Aafbraeking
  • tun-ke